Mälestused
Inimene ei ole vaba, eriti mitte siis kui ta arvab et on. Vabadus on miski, milleni vähesed küündivad. Inimest defineerivad mälestused, kui ta kaotab enamiku varasemast on ta uus inimene. Ta ei mäleta, kes ta on, ta on vaba. Kui oled kunagi nii tundnud jääd seda igatsema.
[...]
Ma ärkasin üles. Tähed särasid mu ees. Kus ma olen? Mis juhtus? KES ma olen? Tähed on kaunid, ma ei mäleta et oleksin kunagi neid näinud. Oot-oot, kuidas ma siis tean kuidas neid nimetada? Peast käivad läbi seosed, ülisuured kerad plahvatavast õhust. Aga miks nad siis ei plahvata? Miks nad ikka seal õhus ripuvad? Absurdne...
Tõusen püsti. Vaatan ringi. Ümbrus tundub kuidagi tuttavlik, aga ei ole aru saada, kust ma seda mäletan. Ma näen, et ümbruses on mingid postid(mis see veel on?), millel on mingid puhmad peal(?). Neid on päris palju. Ma ei suuda neid loendada(?). Peast käib läbi: sadu. Ma ei näe neid eriti hästi. On pime, värve pole näha. Kuidas ma üldse näen? Miski liigub minu poole. Kõnnib minust mööda. Ta ei näinud mind. Kuidas? Mina näen teda ju hästi. Ta paistis kiirustavat. Kõnnin talle järgi, huvitav, kes ta on? MIS mina olen? Sees on imelik tühjus. Midagi on puudu. Aga mis? Teadmine. Aga mille kohta? Mõistmine.
Lähen kõndijale järgi. Ta paistab väsivat. Imelik, mina ei ole üldse väsinud. Üldse, ma liigun kuidagi liiga kiirelt, liiga lihtsalt. Kuidas? Kuidas ma üldse aru saan, et see on kiire? Ma ei mäleta. Jälle. Jõuan talle lähedale. Ta ei märka mind ikka veel. Kuhu ta kiirustab? Ei tea, liigun ikka talle järgi. Liigume läbi metsa(?). Varsti hakkab paistma maja. Ma tajun kõndija tundeid. Paanika. Miks? Mida ta kardab? Kui ta kardab, siis miks ta nii julgelt liigub, ? Ei karda pimedust. Jõuame maja juurde. Aeg oleks justkui paigal. Ma tunnen, et aega ei ole üldse kulunud. Ometigi olen ma päris pika maa liikunud. Aeg oleks justkui mõõde, liikuda saab ka tagasi. Siseneme majja. Majas on veel inimesi. Keegi ei näe ikka mind.
Kõik vaatavad mingi voodil lebava keha poole. See on paigal. Miks nad siis ikka veel vaatavad? Kas see peaks nüüd liigutama? Siis ma tajun seda. Näen maailma selle pilgu järgi. Olen too lebav keha. Mõistmine. See olengi mina. Tühjus. Kuidas? Ma olen nüüd ju täielik. Kuulen nende hääli. Teen silmad lahti. Näen ühte neist minu poole vaatamas. Hirmunult. Panen silmad kinni. Ta kiljatab korraks, nagu oleks näinud midagi võimatut. „Ta, ta, ta tegi korraks silmad lahti!“ kokutas ta. Teadmine. „Võimatu, sa kujutasid seda ette,“ ütles üks mehehääl. „Ta on ju surnud,“. Mina!? „keegi ei elaks midagi sellist üle.“ Valusalt tuleb mõistmine, tulevad mälestused. „EI!“ karjun ma, ja teen silmad lahti. Kõik vaatavad mind kui surnut kes on üles tõusnud. Ju ma siis olengi. Ma mäletan haigust. See kestis üpris kaua, päevad ja ööd segunesid kokku. Kokku, ühtseks luupainajaks. Kuni saabus lõpp. „See on ime,“ ütles naine. „Tere tulemast tagasi,“ ütles mees. „Kes ma olen?“ küsin ma. „Pole ime, et ei mäleta, haigus oli raske,“ ütles too mees teisele. Tajun, et minust hoolitakse. Aga too teine mees. Ta näeb välja kahtlane, justkui oleks midagi valesti läinud. Ma olingi surnud.
[...]
See ei olnud kogu lugu. See ei olnud õige lugu. Kui arvad, et seda lugu on lihtne mõista, oled sa sellest valesti aru saanud. Kui see tundub segane, siis oled sa õigesti aru saanud. Maailm ei allu sellele loogikale mida enamik inimesi tunnetab, sest inimlik loogika on subjektiivne.
Inimene ei ole vaba, eriti mitte siis kui ta arvab et on. Vabadus on miski, milleni vähesed küündivad. Inimest defineerivad mälestused, kui ta kaotab enamiku varasemast on ta uus inimene. Ta ei mäleta, kes ta on, ta on vaba. Kui oled kunagi nii tundnud jääd seda igatsema.
[...]
Ma ärkasin üles. Tähed särasid mu ees. Kus ma olen? Mis juhtus? KES ma olen? Tähed on kaunid, ma ei mäleta et oleksin kunagi neid näinud. Oot-oot, kuidas ma siis tean kuidas neid nimetada? Peast käivad läbi seosed, ülisuured kerad plahvatavast õhust. Aga miks nad siis ei plahvata? Miks nad ikka seal õhus ripuvad? Absurdne...
Tõusen püsti. Vaatan ringi. Ümbrus tundub kuidagi tuttavlik, aga ei ole aru saada, kust ma seda mäletan. Ma näen, et ümbruses on mingid postid(mis see veel on?), millel on mingid puhmad peal(?). Neid on päris palju. Ma ei suuda neid loendada(?). Peast käib läbi: sadu. Ma ei näe neid eriti hästi. On pime, värve pole näha. Kuidas ma üldse näen? Miski liigub minu poole. Kõnnib minust mööda. Ta ei näinud mind. Kuidas? Mina näen teda ju hästi. Ta paistis kiirustavat. Kõnnin talle järgi, huvitav, kes ta on? MIS mina olen? Sees on imelik tühjus. Midagi on puudu. Aga mis? Teadmine. Aga mille kohta? Mõistmine.
Lähen kõndijale järgi. Ta paistab väsivat. Imelik, mina ei ole üldse väsinud. Üldse, ma liigun kuidagi liiga kiirelt, liiga lihtsalt. Kuidas? Kuidas ma üldse aru saan, et see on kiire? Ma ei mäleta. Jälle. Jõuan talle lähedale. Ta ei märka mind ikka veel. Kuhu ta kiirustab? Ei tea, liigun ikka talle järgi. Liigume läbi metsa(?). Varsti hakkab paistma maja. Ma tajun kõndija tundeid. Paanika. Miks? Mida ta kardab? Kui ta kardab, siis miks ta nii julgelt liigub, ? Ei karda pimedust. Jõuame maja juurde. Aeg oleks justkui paigal. Ma tunnen, et aega ei ole üldse kulunud. Ometigi olen ma päris pika maa liikunud. Aeg oleks justkui mõõde, liikuda saab ka tagasi. Siseneme majja. Majas on veel inimesi. Keegi ei näe ikka mind.
Kõik vaatavad mingi voodil lebava keha poole. See on paigal. Miks nad siis ikka veel vaatavad? Kas see peaks nüüd liigutama? Siis ma tajun seda. Näen maailma selle pilgu järgi. Olen too lebav keha. Mõistmine. See olengi mina. Tühjus. Kuidas? Ma olen nüüd ju täielik. Kuulen nende hääli. Teen silmad lahti. Näen ühte neist minu poole vaatamas. Hirmunult. Panen silmad kinni. Ta kiljatab korraks, nagu oleks näinud midagi võimatut. „Ta, ta, ta tegi korraks silmad lahti!“ kokutas ta. Teadmine. „Võimatu, sa kujutasid seda ette,“ ütles üks mehehääl. „Ta on ju surnud,“. Mina!? „keegi ei elaks midagi sellist üle.“ Valusalt tuleb mõistmine, tulevad mälestused. „EI!“ karjun ma, ja teen silmad lahti. Kõik vaatavad mind kui surnut kes on üles tõusnud. Ju ma siis olengi. Ma mäletan haigust. See kestis üpris kaua, päevad ja ööd segunesid kokku. Kokku, ühtseks luupainajaks. Kuni saabus lõpp. „See on ime,“ ütles naine. „Tere tulemast tagasi,“ ütles mees. „Kes ma olen?“ küsin ma. „Pole ime, et ei mäleta, haigus oli raske,“ ütles too mees teisele. Tajun, et minust hoolitakse. Aga too teine mees. Ta näeb välja kahtlane, justkui oleks midagi valesti läinud. Ma olingi surnud.
[...]
See ei olnud kogu lugu. See ei olnud õige lugu. Kui arvad, et seda lugu on lihtne mõista, oled sa sellest valesti aru saanud. Kui see tundub segane, siis oled sa õigesti aru saanud. Maailm ei allu sellele loogikale mida enamik inimesi tunnetab, sest inimlik loogika on subjektiivne.
No comments:
Post a Comment