Martin Overmoon kuningakojas(EE)

Martin töötas vaikselt luude kallal. Mõeldes omaette.
“Veel paar tundi ja siis on see töö tehtud;seejärel saab vaadata, kuidas need kõige paremini kokku sobituvad. Varsti saab alustada nõidumistega.
Asjasse puutumatutele võib tunduda, et surnute elluäratamine on lihtne, et ainuüksi minu väest piisab selleks, aga see ei ole tõsi.
Jah, maagiaga saab teha kõike, aga mõni asi võtab käsitsi tehes palju vähem vaeva.
Miks üldse teha elusat luukere? Neisse on ju vaja panna palju rohkem väge kui tavalistele kõndivatele laipadele, et nad üldse töötaksid. Loitsule, mis neid töötavana hoiab, kulub kõvasti rohkem jõudu. Jõudu on neil ka vähem kui tavalistel libasurnutel ja mõistust üldse mitte. Kuigi ega ka paar minutit surnud olnud inimestel just palju mõistust ole. “

Luukeresid pean ma ise juhtima, aga neil on mõni märkimisväärne eelis.
Kõige tähtsam neist on see, et neid saab tihedalt kokku pakkida. Ühte veinivaati mahub neid näiteks tosinaid. See ei kehti küll mitte igaühega, sest nõrga võlujõuga luukered ei ole võimelised oma kehaehitust taastama kui nad juba korra valesti on. Selleks on eraldi loitse vaja, et nad end taastaks ja enamasti teen ma seda seetõttu ise.
Anda luukerele võime loitse lausuda on palju keerulisem kui nende ise lausumine.

Ma kaldun teemast kõrvale.
Milleks on mul üldse vaja nii paljusid libasurnuid kaasa võtta?
Ma lähen varsti ühe kuninga vastuvõtule, aga ma ei ole päris kindel kuidas ta minusse suhtub kui teada saab milles mu vägi seisneb. Arvatavasti proovib ta mind tappa ja seetõttu ongi mul vaja kaaskonda. Ainult et ta ei laseks mul tavalisi kõndivaid surnuid kaasa võtta. Arvatavasti..
Seega on parim pähe tulev viis, et ma pakin endale kaasa tosinkond luukeret. Vajadusel saan ma neid kasutada. Loodan, et vajadust ei teki.

Paar nädalat hiljem kuninga lossis

“Ma olen sinust palju kuulnud, Martin Overmoon,” ütles valitseja väärikalt, aeglaselt, aga mitte vaevaliselt püsti tõustes.
“Ma tean, et sa oled juba rohkem kui 14 aastat tagasi terveks ravinud ühe teatava kuningliku daami, kes kusjuures ikka elab. “
“Vabandust, mu majesteet, et vahele segan, aga ma mitte ei ravinud teda terveks, vaid tõin ta surnute hulgast tagasi. Te ju mõistate erinevust. Mul ei õnnestunud teda kunagi terveks ravida, pigem suri haigus koos temaga, “ parandas Martin
“Mu kallis ravitseja, sa oled lihtsalt tagasihoidlik,” ütles valitseja ja jätkas:
“Kuidas sul viimasel ajal läinud on? Ma pole juba paar aastat kuulnud ühestki sinu imeteost. Kas sa oled välismaal olnud?“
“Ma olen tõesti eemal olnud, aga paraku pole see parasjagu kõige määravam punkt, sest ma pole tõesti enam see, kes ma olin. Nüüd on mul isand. “ rääkis Martin
“Kes on see salapärane isand kellest sa räägid?” uuris kuningas.
“Ei keegi muu kui Lord Marnus.” vastas Martin.
“Ma olen lord Marnusest kuulnud nii mõndagi häirivat. Oled sa näinud viiteid millegile kahtlasele?” küsis kuningas.
“Vabandust, aga ma ei tohi oma isanda majapidamisest sõnagi rääkida. Ma olen tõotanud vaikida. “
“Olgu nii, Martin Overmoon.” ütles kuningas.

“Millega sa ise nüüd tegeled? Kui muidugi tohib küsida. “ küsis kuningas.
“Ma ei taha küll arvata, et ma tean oma isanda motiive, aga paistab, et ta võttis mind oma leivale mu väe tõttu. “ vastas Martin.
“Ometigi pole ma ammu kuulnud, et sa seda kasutaks. Miks siis nii? “ väljendas kuningas oma imestust.
“Ma ei kasuta seda enam samamoodi nagu varem. “ vastas Martin ja vaikis.
Kuningas aimas, et vastus talle ei meeldi, aga küsis ikkagi:
“Millele sa oma väge siis kulutad?”
“Ma loon valvureid, kes ei nõua palka, aga on oma isandatele piiritult lojaalsed.” ütles Martin.
“Oma võimega?” küsis kuningas ja muutus süngeks.
“Jah.” vastas Martin.
Kuningas vaikis.
Martin ei võtnud endale õigust kuninga vaikimist segada.
Martin oli mõttesse vajunud ja silmad alla lasknud. Mõne aja pärast kutsus kuningas sõrmemärgiga enda juurde ühe valvuri ja sosistas talle midagi kõrva. Seejärel alustas ta uuesti juttu:
“Mis hinna eest sa neid valvureid lood?” küsis kuningas.
Martin tõstis silmad. Need kumasid sügavsiniselt vastu. Ta lausus:
“Ütle oma valvuritele, et nad ei puutuks mu asju, siis võin ma rääkida. “
“Millest sa räägid, Martin?” küsis kuningas.
“Jah, sa kuulsid õigesti. Käsi neil mu asjadest eemale hoida või olen ma sunnitud neid ise keelama. See on sinu enda heaks. “
“Kuidas julged sa mind solvata!” ütles ta Martinile ja siis hõikas:
“Valvurid! Võtke ta kinni. “
“Ma ei tahtnud, et see nii läheks,” ütles Martin.
Valvurid liginesid Martinile.
Martin lasi pea alla, aga ta silmade kuma tugevnes.
Üks valvur tõstis käe Martini õla poole, et sellest kinni võtta.
“Ma ei soovita seda teha,” lausus Martin, pead tõstmata.
Valvur ei teinud sellest välja ja haaras tal õlast. Samal hetkel kukkus ta kokku, nool paremas õlas.
Uksest tormasid sisse mitukümmend lühikeste vibude ja kergete mõõkadega varustatud luukeret. Valvurite ja luukerede vahel tekkis võitlus, kus valvurid hakkasid kiiresti alla jääma.
Kuningas hakkas kiiresti liikuma saali tagaukse poole, aga mõõkadega luukered lõikasid tal tee ära.
“Mida sa minust tahad?” hüüdis kuningas hirmunult Martinile.
“Sinust? Ma ei taha sinust mitte midagi, aga ma ei või ka lasta sul karistamatult pääseda. Sa proovisid mind vangistada. Seega viin ma sind oma isanda juurde. Tule! “
Selle peale hakkasid luukered kuningale tagaukse poolt lähenema. Kuningas taandus nende ees saali keskosa poole.
“Tule,” ütles Martin “Sul ei jää muud üle,”
Kuningas ei vastanud midagi. Ta vaatas ainult ringi. Vaatas oma valvureid, kes mööda saali surnult vedelesid. Siis nägi ta veel üht ainsat luukere saali ustest sisenemas. See luukere tõmbas ta pilgu, sest sellel olid kumavad safiirid silmakoobastes.
Martin ei hakanud teda kiirustama, vaid paistis olevat transis, pea alla suunatud.
Luukere liikus rahulikul sammul mööda saali ringi ja paistis surnud valvureid uurivat.
Ta peatus eriti pikalt ühe juures. See oli valve juht. Martin lausus:
“Sul oli siin reetur,”
“Kes? Kuidas sa seda tead?” küsis kuningas.
“Pole tähtis. Ole lihtsalt õnnelik, et sa elus oled,” vastas Martin.
Mõne aja pärast oli safiirsilmadega luukere kogu saali surnud läbi uurinud. Martin ütles:
“Lähme nüüd. Ma ei taha siin rüvetatud paigas enam viibida. Juhul kui Marnus sind tagasi laseb, siis ei leia sa siinsest veretööst ühtegi jälge,”
Martin tõstis pilgu ja jalutas saali esiukse poole, kuningat vaatamata. Luukered järgnesid viimseni. Kuningas oli hämmastunud, aga läks kaasa kuigi keegi ei sundinud enam teda.

Täielik versioon(kus on kommentaarid ja tükike järgmist peatükki)
16. September 2012. aasta.

Rüütel ja Deemon(EE)

Kesksuvi, väike kaubalinn mere ääres.
Mööda tänavaid kõndis tume kuju. See suundus raekoja poole. Ta kõndis täiesti rahulikult ja ümbritsevad inimesed teda ei huvitanud. Inimesed ise küll tõmbusid temast kohutava haisu tõttu eemale. Tal oli peas musta värvi kapuuts ja kui keegi teda peatas, siis rääkimise ajaks ta kergitas seda pisut. Ainult nii palju, et see kellega ta räägib näeks tema nägu ja eemale tõmbuks. Kõik tõmbusid võõrast eemale kui see läbi linna kõndis. Mitte keegi, isegi mitte sõdurid, ei julgenud teda takistada. Väravavalvurid tegelikult olid proovinud. Nad panid väravad kinni, aga too võõras kõndis oma külma rahuga väravate ette...ja virutas ühe löögiga terve väravapoole pilbasteks.

Raekoja väljakule jõudnud, võttis ta kapuutsi peast.
Ta nägi välja nagu elav luukere, kui ainult poleks olnud neid silmi. Need silmad olid tumepunased, nagu veri. Nende pilk tungis inimestest läbi, kuigi neil polnud isegi pupille. Õigupoolest ei olnud neid silmi füüsiliselt olemaski.
Selle luukere luud olid väga vanad, aegade jooksul oli seda koletist proovitud ka põletada, seetõttu olid luud musta värvi. Siiski, koletis oli alles ja irvitas edasi. Paistab nagu luukered irvitaksid alati. Mingil põhjusel olid sellel luukerel ka tiivad, loomulikult ei olnud neil enam nahka. Ainult luud, nagu ülejäänud kehastki. Lisaks olid tal peas sarved.
Ilma et ta oleks suud liigutanud kostis külm, kuid samas kohutavalt selge hääl üle platsi: “Vacua vero, contremiscunt!  Veni enim ad sancti.”
Keegi ei saanud aru mida ta ütles, seega mõnda aega olid inimesed vait ja jälgisid. Paljud hiilisid väljakult minema, ise surmani hirmunud.
Mõne aja pärast kõndis raekojast välja üks soomusrüüs inimene. Toosama, kes oli hommikul linna saabunud. Mõõka tal käes ei olnud, see rippus vöö peal. Ta ei paistnud üldse hirmunud olevat. Luukere hüüdis talle midagi selles võõras keeles, milles ta ennegi rääkinud oli. Rüütel vastas talle vaikselt, aga selgelt, ilma vähimagi emotsioonita hääles. Paistis, et nad arutavad midagi. Luukere rääkis kogu aja oma võimuka häälega, mis üle linna kajas, samas kui rüütel rääkis vaid pisut valjemini kui inimesed tavaliselt. Kui mitte vaiksemalt.
Mõne aja pärast lõpetasid nad rääkimise, rüütel jälgis luukeret silmadega, mis olid ikka veel ilmetud, ja hoidis kätt mõõgapidemel, luukere ise paistis ükskõikne. Rüütel hakkas kuldselt kumama. Need kes olid maagiaga kokku puutunud, tajusid, et midagi hakkab juhtuma. Mõlemast kujust kiirgas väge. Luukere levitas surma hõngu, samas kui rüütel säras kuldselt.
Nad seisid niimoodi veerand tundi. Siis, paistis, et kõik on läbi. Rüütel pööras pilgu inimeste poole, luukere hakkas ära minema. Nad mõlemad kiirgasid ikka veel väge.
Siis, kui luukere oli paarkümmend meetrit eemal, kõlas vaikne hääl. Selline hääl, mis tuleb siis kui üht konti teise vastu hõõruda. Koheselt järgnes sellele mõõga tõmbamise heli.
Siis juhtus kõik väga kiiresti. Tasase, kuid kiire sammuga, liikusid vastased üksteise juurde ja algas tihe mõõkade kilksumine. See kestis mitu minutit, kuni muutus järjest selgemaks, et rüütel jääb alla. Kuid see ei olnud lõplik. Peagi suutis rüütel end koguda ja asus jälle vastu ründama. Vahelduva eduga mõlema poole jaoks kestis võitlus pool tundi järjest, inimesed pingsalt jälgimas.
Lõpuks tabas rüütel luukere mõõga käepidet, kellel koheselt sõrmed küljest kukkusid, sama hetke jooksul lõi rüütel luukerele mõõga silmakoobaste vahele. Luukere oli jõudnud käed tõsta poole teeni mõõgast, kui lahvatas leek. Leek algas luukere jalgadest ja liikus kiirelt peani, seejärel kustus. kondid kukkusid seejärel lihtsalt kokku. Jäi vaid väike hunnik kergesti pulbristuvaid luid. Seejärel kukkus rüütel selili maha.
Inimesed olid ehmunud, aga koheselt tormasid mõned rüütli juurde. Kiiresti kontrolliti, kas ta ikka elus on. Osutus, et on, aga väga väsinud. Tundmatu rüütel viidi kiiresti raekoja trepist üles ja pandi lamama. Mõne aja pärast tegi ta silmad lahti. Korraks paistis, et tal on kuldsed silmad, aga uuesti vaadates olid need tumerohelised.
Järgmisel hommikul oli ta täiesti terve. Ta leiti raekoja trepil istumast. Mõni proovis talle selgeks teha, et ta uuesti voodisse läheks, aga ta ei olnud nõus. “Ma olen palju tervem kui sa arvata oskad,” ütles ta vaid.
Mõne aja pärast, kuna ta väitis end korras olevat, hakkasid inimesed tema käest küsimusi küsima. Ta ei vastanud ühelegi küsimusele. Paistis lausa, et ta ei märka küsijaid üldse. Ta lihtsalt istus seal, silmad kinni.



Räägiti, et see luukere on deemon. See oli muidugi ilmselge, aga mida inimesed ei osanud arvata oli see, et enne deemoniks olemist oli see olnud inimene. Ta oli tolle rüütli lapsepõlvesõber. Kurjuse kehastus, kelle parimast sõbrast pidi saama midagi hoopis vastupidist. Maailma teed on käänulised.

Google dokument(kus on ka osa järgmisest peatükist)
15. Märts. 2012

Kurus Kohtume(EE)

Me läbisime parasjagu Hedley mäekuru kuid neid märkasime. Varitsus. Jalamehed jooksid mõlemalt küljelt meie poole. Oli täiesti selge, et neid on palju. Lahing oli lühike ja me kaotasime, sest vastasel olid kõik võimalikud eelised korraga. Me olime aeglustatud, neil oli ülekaal ja üllatusmoment. Aga ometi, me võitlesime visalt. Samal ajal pidasid meie telepaadid läbirääkimisi vastasega. Peagi vastased lõpetasid peale tungimise ja tõstsid relvad üles. Justkui austusavaldus. Seega ei hakanud me ise ka peale tungima. Ootus. Mõne aja pärast, kui vastasseis oli juba mõned minutid kestnud, astus nende hulgast ette üks noor naine naine. Arvatavasti umbes 20-aastane.
Me ei osanud isegi arvata, et ta võib nende juht olla, aga nii oli, nagu näitasid austusavaldused tema suhtes.
“Kes minuga ühendust võttis?”
Vaikus.
Tagareast astus üles üks pikka kasvu raudrüüs sõdur. Ta võttis kiivri peast. See on too noormees kes teekonna alguses meiega liitus. Alguses peeti teda tema nooruse tõttu saamatuks, aga arvukad lahingud näitasid hoopis vastupidist. Ta on meist igaühest peajagu üle. Ta ei ole ka oma nime öelnud, aga see on ka mõistetav. Enamik meist ei taha, et keegi teaks meie osalusest vastupanus.

Nad vaatasid üksteisele otsa. Sõdur ja... printsess? Tolle naise oleku järgi oli näha et ta on väga kõrgest soost. Mida ta küll selliste matside juures teeb?
“Olid see sina?” küsis ta.
“Jah. Ma tajusin sind juba eemalt.”
Mina ja ilmselt ka mõni teine tahtsid küsida, et miks ta meid ei hoiatanud, aga keegi ei julgenud vaikust rikkuda.
“Sa tundud mulle tuttav.”
“Sa teadki mind, aga me kohtusime palju aastaid tagasi. “vastas rüütel.
“Oled see...”
naine sosistas midagi vaikselt ja langes rüütlile kaela.
“Jah, Dinevda, see olen mina.”

Mitte keegi meist ei osanud öelda, kust nad üksteist teadsid, aga uut kokkupõrget nüüd vaevalt nende kahe väe vahel ette tuleb. Meie vägi marssis edasi, olles nüüd kolm korda nii suur kui siia kurusse saabudes.

4. Aprill 2012. aasta
See on vaid üks peatükk. Tegelikult küll ühe peatüki lõpp.
Google dokument(Pisut rohkema sisuga)

Mägede Mees(EE)

Vana mees lonkis mäest üles. Vähesed teadsid ta vanust, aga kõik said aru, et seda on aukartustäratavalt palju. Ta ise oli loomulikult nende hulgas, kes teadsid. Ta teadis lausa kohutavalt palju; pika elu jooksul koguneb palju tarkust. Ja aastaid tal on.. Sihikindlalt liikus ta mööda rada järjest kõrgemale, mäetipule lähemale. Selle mäe tipust on näha kümnete kilomeetrite ulatuses kõike. Too mees läks sinna selle vaate tõttu, aga mitte seda imetlema. Tal oli ülesanne. Pikkade aastate jooksul õpivad isegi inimesed märkimisväärseid asju.
Ilm läks vaikselt pilve. Õhtul hakkab sadama. Vanamees rühkis ikkagi edasi. Ta on iga kord ülesande täitnud. Neid, kes mäletavad, milline ta lapsena oli, ei ole enam üldse elus. Need, kes teda praegu vaatavad, mõtlevad tihtipeale, et aeg ei ole talle armuline olnud. Mõni ka ütleb seda. Aga ainus ja muutumatu vastus, mida vanamees annab, on selline:”Kui sa teaksid, mida mu silmad on näinud, peaksid sa mind nooreks.” On ka proovitud välja uurida, mida ta sellega mõtleb, aga ta ei vasta kunagi.
Teda hüütakse mägede meheks. Ainult ta ise teab, kuivõrd irooniline see nimetus on. Kunagi oli tal ka nimi, aga see suri koos viimaste inimestega, kes teda mäletasid. Tundus, nagu nad oleksid juba pool igavikku surnud olnud, aga ega see väga vale ei olnudki..
Vanamees rühib mööda ühest külast. Inimesed ei imesta muu üle kui, et miks ta vihma kätte jäämist ei karda. Aga vihm on ta sõber, rohkem kui ükski neist külainimestest suudab mõista. Mägede mees on korduvalt seal mäe tipus käinud. Eales ei võta ta kedagi kaasa. Mõnikord on keegi proovinud kaasa tulla, aga hoolimata oma lonkivast kõnnakust, suudab ta vägagi kiirelt silmist kaduda. See mees on elanud ajastuid. Ta on näinud aega, mil see org ei olnud täidetud mitte metsa, vaid linnaga. Tollest ajastust on möödas nii palju aega, et sellest linnast ei ole järgi enam midagi.
Aga mägede mees mäletab veel varasematki aega. Ta mäletab aega, mil inimesed siia maailmajakku alles tulid. Ennast mägede mees inimeseks ei pea, kuigi ta neist pärineb. Ei teata, kuidas see mees nii kaua on saanud elada, aga vana on ta olnud ajastuid. Ta on ajastutest vanem. Ajastud on teda vorminud. Nüüd ei ole tal enam inimlikku isiksust. Tal on kõrgemad eesmärgid, mida ta täidab tingimusteta.
Pilved on juba väga tihedad, hakkab vaikselt pimedamaks minema, kuigi päike pole veel loojunud. Vanamees on tipule lähedal. Ta tajub, et varsti on aeg.
Jõudnud mäe tippu, vaatab ta ringi. On hämar, aga ta näeb ikka veel kogu orgu hästi. Kaugel idas paistab meri. Lähemal on paks mets, külasid täis pikitud. Läänes on tohutud mäed, aga mitte nii kõrged kui see siin. Vana mees paneb silmad kinni.
Aeg on käes.
Kohutava rabinaga hakkab vihma sadama. Piisad on silmamuna suurused. Peaaegu hetkeliselt läks täiesti pimedaks.
Ja siis tuli valgus. See ei olnud päikesevalgus, vaid midagi hoopis halba. Äikest hakkas lööma.
Vihma rabin ei ole enam kuuldav. Äike teeb hullemat lärmi. Lärm on juba kõrvulukustav.
Järjest hullemaks läheb. Vihma sajab veelgi tihedamalt, välgud valgustavad maapinda ja lähevad järjest eredamaks. Eemal on näha kivist kirikutorni, mis välke püüab. Varsti aga käib üks ilmatuma kõva raks, kogu org on eredalt valgustatud, siis on hämaruses näha laiali langevat torni.
Välgud lahvatavad kogu orus. Pidevalt läheb mets põlema, et vihm selle jälle ära kustutaks.
Vihm on hakanud põhjustama mudalaviine. Terved külad jäävad muda alla.
Siis, sama äkitselt kui see algas, on kõik läbi. Vanamees teeb silmad lahti. Kui seal orus oleks veel kedagi elus, oleks ta näinud mägede mehe silmis ääretut kurbust. Mägede mehe, keda isegi Aeg ei ole ajastute kaupa puutunud. Kogu org on nüüd inimtühi. Mets saab jälle vabamalt hingata ja mägesid ei kaevata. Orgu vaadates on nüüd näha vaid tohutut metsa, pikitud lagedate, mudaste aladega. Vanamees on näinud seda vaatepilti sadu kordi...

Google dokument(Kuhu ma algselt selle kirjutasin)

16. Veebruar 2012. aasta.

Intro

This is my blog of stories. Not all of the stories are mine, however, I only put the best ones here. If anyone wants the second best ones, then just tell me. You know how to find me.

See on minu juttude blogi. Sugugi mitte kõik lood ei ole minu kirjutatud, aga ma panen siiski siia vaid parimad. Kui keegi tahab paremuselt teisi, siis öelgu. Sa tead kust mind leida.

The start and end in water(EN)

Warm waters

It happened in a seaside that I’ve always used to go to. Right from when I was small.

One day I was just lying down on the seaside, sunbathing. That’s when he came.

I didn’t notice how he came, as my eyes were closed. Suddenly I just felt him stand in front of me.

I opened my eyes and there he stood.

„Sorry, I didn’t mean to disturb you. “He said.

„That’s alright, “I told him „Who are you? “

„My name’s Benny, my friends just call me Ben. “

„Well, hello Ben, “I responded.

That’s how we met.

The weather forecast had warned us about a hurricane. That it can mean very large waves. He just shrugged and gently led me forth.

I knew that it could be dangerous, but his calmness encouraged me.

We walked amongst the seaside. He didn’t talk much. Neither did I. We just walked. I felt like in a flow of water. It was real and right. It still is.

Eventually, when we had been walking there for an hour or so he asked:

“Want to go swimming?”

“But it’s stormy…” I tried to argue,

“Come,” he said calmly.

He took my hand, so I went with him.

We swam in the stormy sea. I wasn’t scared at all. I was relaxed with him. He just is so… trustworthy. One couldn’t doubt in his good personality.

He kept moving deeper in the water with me. I didn’t resist.

Waves kept getting bigger, so eventually we started moving back towards the shore. We were barely at the shore, when the storm really got bad.

The waves were rushing towards him. In that moment I saw him do something that I would have never done. He stopped and smiled towards me, promise in his face.

On the very next moment he was consumed by the waves. I was shocked, but I was pulled away and out of danger.

I had been thinking long about what he thought on that day. I wouldn’t have thought that I would get an answer, but I did.

One day when I was once again at the seaside I was restless. I couldn’t get him out of my head.

Like a revelation he rose out of the waves.

I had nothing to say, but he simply said to me: „Come. “

He took my hand and off we went. Off towards the sea. We became the sea…

End of Chapter
Written on the 23rd of October, 2012