Mägede Mees(EE)

Vana mees lonkis mäest üles. Vähesed teadsid ta vanust, aga kõik said aru, et seda on aukartustäratavalt palju. Ta ise oli loomulikult nende hulgas, kes teadsid. Ta teadis lausa kohutavalt palju; pika elu jooksul koguneb palju tarkust. Ja aastaid tal on.. Sihikindlalt liikus ta mööda rada järjest kõrgemale, mäetipule lähemale. Selle mäe tipust on näha kümnete kilomeetrite ulatuses kõike. Too mees läks sinna selle vaate tõttu, aga mitte seda imetlema. Tal oli ülesanne. Pikkade aastate jooksul õpivad isegi inimesed märkimisväärseid asju.
Ilm läks vaikselt pilve. Õhtul hakkab sadama. Vanamees rühkis ikkagi edasi. Ta on iga kord ülesande täitnud. Neid, kes mäletavad, milline ta lapsena oli, ei ole enam üldse elus. Need, kes teda praegu vaatavad, mõtlevad tihtipeale, et aeg ei ole talle armuline olnud. Mõni ka ütleb seda. Aga ainus ja muutumatu vastus, mida vanamees annab, on selline:”Kui sa teaksid, mida mu silmad on näinud, peaksid sa mind nooreks.” On ka proovitud välja uurida, mida ta sellega mõtleb, aga ta ei vasta kunagi.
Teda hüütakse mägede meheks. Ainult ta ise teab, kuivõrd irooniline see nimetus on. Kunagi oli tal ka nimi, aga see suri koos viimaste inimestega, kes teda mäletasid. Tundus, nagu nad oleksid juba pool igavikku surnud olnud, aga ega see väga vale ei olnudki..
Vanamees rühib mööda ühest külast. Inimesed ei imesta muu üle kui, et miks ta vihma kätte jäämist ei karda. Aga vihm on ta sõber, rohkem kui ükski neist külainimestest suudab mõista. Mägede mees on korduvalt seal mäe tipus käinud. Eales ei võta ta kedagi kaasa. Mõnikord on keegi proovinud kaasa tulla, aga hoolimata oma lonkivast kõnnakust, suudab ta vägagi kiirelt silmist kaduda. See mees on elanud ajastuid. Ta on näinud aega, mil see org ei olnud täidetud mitte metsa, vaid linnaga. Tollest ajastust on möödas nii palju aega, et sellest linnast ei ole järgi enam midagi.
Aga mägede mees mäletab veel varasematki aega. Ta mäletab aega, mil inimesed siia maailmajakku alles tulid. Ennast mägede mees inimeseks ei pea, kuigi ta neist pärineb. Ei teata, kuidas see mees nii kaua on saanud elada, aga vana on ta olnud ajastuid. Ta on ajastutest vanem. Ajastud on teda vorminud. Nüüd ei ole tal enam inimlikku isiksust. Tal on kõrgemad eesmärgid, mida ta täidab tingimusteta.
Pilved on juba väga tihedad, hakkab vaikselt pimedamaks minema, kuigi päike pole veel loojunud. Vanamees on tipule lähedal. Ta tajub, et varsti on aeg.
Jõudnud mäe tippu, vaatab ta ringi. On hämar, aga ta näeb ikka veel kogu orgu hästi. Kaugel idas paistab meri. Lähemal on paks mets, külasid täis pikitud. Läänes on tohutud mäed, aga mitte nii kõrged kui see siin. Vana mees paneb silmad kinni.
Aeg on käes.
Kohutava rabinaga hakkab vihma sadama. Piisad on silmamuna suurused. Peaaegu hetkeliselt läks täiesti pimedaks.
Ja siis tuli valgus. See ei olnud päikesevalgus, vaid midagi hoopis halba. Äikest hakkas lööma.
Vihma rabin ei ole enam kuuldav. Äike teeb hullemat lärmi. Lärm on juba kõrvulukustav.
Järjest hullemaks läheb. Vihma sajab veelgi tihedamalt, välgud valgustavad maapinda ja lähevad järjest eredamaks. Eemal on näha kivist kirikutorni, mis välke püüab. Varsti aga käib üks ilmatuma kõva raks, kogu org on eredalt valgustatud, siis on hämaruses näha laiali langevat torni.
Välgud lahvatavad kogu orus. Pidevalt läheb mets põlema, et vihm selle jälle ära kustutaks.
Vihm on hakanud põhjustama mudalaviine. Terved külad jäävad muda alla.
Siis, sama äkitselt kui see algas, on kõik läbi. Vanamees teeb silmad lahti. Kui seal orus oleks veel kedagi elus, oleks ta näinud mägede mehe silmis ääretut kurbust. Mägede mehe, keda isegi Aeg ei ole ajastute kaupa puutunud. Kogu org on nüüd inimtühi. Mets saab jälle vabamalt hingata ja mägesid ei kaevata. Orgu vaadates on nüüd näha vaid tohutut metsa, pikitud lagedate, mudaste aladega. Vanamees on näinud seda vaatepilti sadu kordi...

Google dokument(Kuhu ma algselt selle kirjutasin)

16. Veebruar 2012. aasta.