Rüütel ja Deemon(EE)

Kesksuvi, väike kaubalinn mere ääres.
Mööda tänavaid kõndis tume kuju. See suundus raekoja poole. Ta kõndis täiesti rahulikult ja ümbritsevad inimesed teda ei huvitanud. Inimesed ise küll tõmbusid temast kohutava haisu tõttu eemale. Tal oli peas musta värvi kapuuts ja kui keegi teda peatas, siis rääkimise ajaks ta kergitas seda pisut. Ainult nii palju, et see kellega ta räägib näeks tema nägu ja eemale tõmbuks. Kõik tõmbusid võõrast eemale kui see läbi linna kõndis. Mitte keegi, isegi mitte sõdurid, ei julgenud teda takistada. Väravavalvurid tegelikult olid proovinud. Nad panid väravad kinni, aga too võõras kõndis oma külma rahuga väravate ette...ja virutas ühe löögiga terve väravapoole pilbasteks.

Raekoja väljakule jõudnud, võttis ta kapuutsi peast.
Ta nägi välja nagu elav luukere, kui ainult poleks olnud neid silmi. Need silmad olid tumepunased, nagu veri. Nende pilk tungis inimestest läbi, kuigi neil polnud isegi pupille. Õigupoolest ei olnud neid silmi füüsiliselt olemaski.
Selle luukere luud olid väga vanad, aegade jooksul oli seda koletist proovitud ka põletada, seetõttu olid luud musta värvi. Siiski, koletis oli alles ja irvitas edasi. Paistab nagu luukered irvitaksid alati. Mingil põhjusel olid sellel luukerel ka tiivad, loomulikult ei olnud neil enam nahka. Ainult luud, nagu ülejäänud kehastki. Lisaks olid tal peas sarved.
Ilma et ta oleks suud liigutanud kostis külm, kuid samas kohutavalt selge hääl üle platsi: “Vacua vero, contremiscunt!  Veni enim ad sancti.”
Keegi ei saanud aru mida ta ütles, seega mõnda aega olid inimesed vait ja jälgisid. Paljud hiilisid väljakult minema, ise surmani hirmunud.
Mõne aja pärast kõndis raekojast välja üks soomusrüüs inimene. Toosama, kes oli hommikul linna saabunud. Mõõka tal käes ei olnud, see rippus vöö peal. Ta ei paistnud üldse hirmunud olevat. Luukere hüüdis talle midagi selles võõras keeles, milles ta ennegi rääkinud oli. Rüütel vastas talle vaikselt, aga selgelt, ilma vähimagi emotsioonita hääles. Paistis, et nad arutavad midagi. Luukere rääkis kogu aja oma võimuka häälega, mis üle linna kajas, samas kui rüütel rääkis vaid pisut valjemini kui inimesed tavaliselt. Kui mitte vaiksemalt.
Mõne aja pärast lõpetasid nad rääkimise, rüütel jälgis luukeret silmadega, mis olid ikka veel ilmetud, ja hoidis kätt mõõgapidemel, luukere ise paistis ükskõikne. Rüütel hakkas kuldselt kumama. Need kes olid maagiaga kokku puutunud, tajusid, et midagi hakkab juhtuma. Mõlemast kujust kiirgas väge. Luukere levitas surma hõngu, samas kui rüütel säras kuldselt.
Nad seisid niimoodi veerand tundi. Siis, paistis, et kõik on läbi. Rüütel pööras pilgu inimeste poole, luukere hakkas ära minema. Nad mõlemad kiirgasid ikka veel väge.
Siis, kui luukere oli paarkümmend meetrit eemal, kõlas vaikne hääl. Selline hääl, mis tuleb siis kui üht konti teise vastu hõõruda. Koheselt järgnes sellele mõõga tõmbamise heli.
Siis juhtus kõik väga kiiresti. Tasase, kuid kiire sammuga, liikusid vastased üksteise juurde ja algas tihe mõõkade kilksumine. See kestis mitu minutit, kuni muutus järjest selgemaks, et rüütel jääb alla. Kuid see ei olnud lõplik. Peagi suutis rüütel end koguda ja asus jälle vastu ründama. Vahelduva eduga mõlema poole jaoks kestis võitlus pool tundi järjest, inimesed pingsalt jälgimas.
Lõpuks tabas rüütel luukere mõõga käepidet, kellel koheselt sõrmed küljest kukkusid, sama hetke jooksul lõi rüütel luukerele mõõga silmakoobaste vahele. Luukere oli jõudnud käed tõsta poole teeni mõõgast, kui lahvatas leek. Leek algas luukere jalgadest ja liikus kiirelt peani, seejärel kustus. kondid kukkusid seejärel lihtsalt kokku. Jäi vaid väike hunnik kergesti pulbristuvaid luid. Seejärel kukkus rüütel selili maha.
Inimesed olid ehmunud, aga koheselt tormasid mõned rüütli juurde. Kiiresti kontrolliti, kas ta ikka elus on. Osutus, et on, aga väga väsinud. Tundmatu rüütel viidi kiiresti raekoja trepist üles ja pandi lamama. Mõne aja pärast tegi ta silmad lahti. Korraks paistis, et tal on kuldsed silmad, aga uuesti vaadates olid need tumerohelised.
Järgmisel hommikul oli ta täiesti terve. Ta leiti raekoja trepil istumast. Mõni proovis talle selgeks teha, et ta uuesti voodisse läheks, aga ta ei olnud nõus. “Ma olen palju tervem kui sa arvata oskad,” ütles ta vaid.
Mõne aja pärast, kuna ta väitis end korras olevat, hakkasid inimesed tema käest küsimusi küsima. Ta ei vastanud ühelegi küsimusele. Paistis lausa, et ta ei märka küsijaid üldse. Ta lihtsalt istus seal, silmad kinni.



Räägiti, et see luukere on deemon. See oli muidugi ilmselge, aga mida inimesed ei osanud arvata oli see, et enne deemoniks olemist oli see olnud inimene. Ta oli tolle rüütli lapsepõlvesõber. Kurjuse kehastus, kelle parimast sõbrast pidi saama midagi hoopis vastupidist. Maailma teed on käänulised.

Google dokument(kus on ka osa järgmisest peatükist)
15. Märts. 2012