Elupuu mu arm,
miks nõnda su oksad raaguvad?
Olen loonud nii vähe,
võrreldes maailmadega mida näen.
Oh kurvad oksad,
millel pisarad taevast tilguvad.
Edasi, edasi tühjusse.
Naaseb arm vaid unustusse.
Oh elupuu mu arm,
miks oled sa nii morn?
Miks oma noort ilu nõnda vaevad?
Miks? Miks? Miks?
Oleks vaid küsimused eales kõik,
teeks kordki teadmised õnnelikuks.
On vaid lollus õnneks,
vaid kurbus iluks,
vaid silmakiri tõeks?
Miks teeme me end kurvaks,
oh kaunid inglid.
Kes tark, see nukker.
Kes teab, see kulub.
Kes oskab siin maailmas armastada,
ilma kaotamata end,
ilma tapmata teisi?
Miks oleme me nii targad,
et mõistame hukka?
Pole me tõesti midagi
õppinud sest valust?
- Jah, oleme.
Oleme õppinud tegema haiget,
vigastama teisi, et säästa ennast,
unustama neid, kes armastavad meid.
Olgu see meie õnneks,
et oleme nii lollid
ja lohutuseks,
et oleme vaid korraks.
No comments:
Post a Comment