Too vaikne võõras(EE)

Esimene peatükk
Minu vanemad kolisid siia linna kui ma olin kolmene. Ei tea küll miks, vähemalt minu arust läks meil eelmises elukohas hästi. Me elasime maal ja pidasime talu. Maad oli meil palju. Seetõttu ma ei saagi aru miks me järsku kolima pidime.
Elu linnas on hoopis teistsugune. Ma taipasin juba algkoolis, et minusorti inimesed on kas eikeegid, või juhid. Minusorti selles mõttes, et ma riietun ja käitun hoopis teistmoodi. Mind kiusati varem ka, nimetati muuhulgas ka maakaks. Aga kiusajatest sain ma üpris kiirelt jagu. Mina sain tuntuks kui tüdruk, kes väga kiirelt kakluse lõpetab. Õpetajad ei arvanud sellest just hästi, afterall, nende mureks jäi ju kiirabi kutsuda kui keegi kasvõi näppu julges minu vastu tõsta. Aga mulle mu seisund meeldis. Lühikese ajaga eikeegist täielikuks tipuks. Ma olen pealtnäha veidike ülekaaluline, aga väga liikuv. Enamasti kui ma mõne poisi nokauti löön, ei jõua keegi seda märgatagi. Peale poisi muidugi, kuigi, ega nemadki väga hästi toimunust aru ei saa. Nad on nii aeglased. Kõik peale minu paistavad olevat. Tollal olin ma 14. Nüüdseks olen ma 17, varsti saan 18. 16-aastasena taipasin ma üht: Poisid hoiavad minust eemale. Ma sain loomulikult aru, milles asi on, aga ikkagi. Kurb on ju ikka kui kõigil teistel on oma poiss ja mul ei ole. Nüüd, kus ma olen 17, ei ole ma enam nii agressiivne.
Eelmisel nädalal kohtusin ma ühe poisiga. Temaga on kuidagi teistmoodi, igas mõttes. Ma ei tea mis see on, aga tahan alati temaga koos olla. Väga imelik, see ei ole ju minu moodi. Mind on alati tuntud kui kedagi, kes poistesse neutraalselt suhtub. Tüdrukud usaldavad mind seetõttu, ma ei ole kunagi kellegi poissi üle löönud. Aga nüüd, olen ma ilmselt lobisema jäänud. Tahaksin hoopis rääkida, kuidas ma temaga kohtusin.

Ma hulkusin suvaliselt mööda linna ringi. Igavus muutus vaikselt juba eluohtlikuks. Astusin peatänavalt kõrvale. Siis läbi järgmise kõrvaltänava. Uksest sisse. Teisel poolte maja välja, järgmisele kõrvaltänavale. Ma tean seda linna palju paremini kui isegi need vanamehed, kes siin lapsest peale elanud on. Ma veedan enamiku oma ajast õues, koolis käin ka, aga koolil pole mulle tähtsust. Ma elan enda nimel ja sellel, mida mingid vanamehed mulle ette kirjutavad ei ole tähtsust. Räägitakse, et ma olen vägagi isepäine. No ja kui olengi? Leppigu sellega. Ma ei kavatsegi ennast kellegi teise nimel muuta. Kui just mitte Ryani. Ah jaa, ma ju tahtsin temast rääkida. Too päev ma siis hulkusin linnas ringi, nagu ikka. Parasjagu lähenes kell südaööle. Oli üpris pime, aga mind see ei häirinud. Ma näen pimedaski hästi. Ma liikusin pargi poole, oma otseteid pidi muidugi. Mulle meeldib kõrvaltänavaid pidi liikuda, kunagi ei ole sellist tunnet, nagu oleks politsei ligidal. Ma vihkan neid. Igatahes, pargis on ka rulaväljak. Sinna ma suundusingi. Rulatama, nagu ikka. Rulaväljaku juures ma nägin mingit kampa. Jälle mingid poisid, peavad end ilmselt jube kõvaks. Nad norisid kellegi kössis poisi kallal. Muidu mind ei huvita, aga ma tean mis tunne on olla kiusatud. Ma astusin neile ligi ja ütlesin:”No poisid, mis toimub? Peate end eriti kõvadeks meesteks?” “Oo, plika tuleb ka. Oota natuke, lõpetame temaga ära, küll ma siis sulle näitan kui kõva mees mul on.” Ma vaatasin talle otse silma, täiesti rahulikult. “Arvad? Mina arvan, et sa ei suuda mul juuksekarvagi kõverdada.” Ta ainult irvitas selle peale ja tahtis jälle tolle poisi kallale minna. “Kurt oled või? Või lihtsalt loll? Ma ütlesin sulle-Tõesta, et sa mind puutudagi julged, või oledki nii arg nagu paistad?”. “Ah, et lits tahab lõbutseda, minugipoolest”, ütles ta ikka veel irvitades ja pööras minu poole. See irvitamine ajas mind raevu, aga ma ei näidanud seda välja. Pole veel õige aeg. Ta on minust rohkem kui peajagu pikem, seega pean ma olema kiire. Ta sirutas käe mu õla poole. Kelleks ta mind peab? Poole sekundi jooksul, kui ta käsi oli paari tolli kaugusel mu õlast, võtsin ma sellest kinni. Ta muidugi tõmbas käe ära ja proovis kõrvakiilu anda. Aga sel hetkel kui ta käsi uuesti minu poole lendas, lendas ka minu käsi, vastu ta rannet. Oli kuulda vaikset raksatust ja ta langes maha. Ah et nii kõva mees ta siis ongi? Esimese löögi peale langeb. Teised said alles paar sekundit hiljem aru mis toimus. Nad ei osutunud targemaks. Nad, neid oli järgi 4, astusid minu poole. Sihikindlalt, aga mitte just aruka sihikindlusega. Minul adrenaliin möllas. Eks te tulge. Aga nad ei olnud päris nii lollid kui paistsid. Nad hargnesid minu ümber. Justkui märguande peale tormasid 3 neist mulle korraga peale, aga see oli petekas. Neljas haaras mul seljatagant kinni ja surus mind maha. Ma ei suutnud midagi teha. Ma rabelesin nagu hull, teised lihtsalt vaatasid pealt. Enam nad ei irvitanud, nende juht oli selle eest oma tasu saanud. Too, kes mind kinni hoidis, proovis mind lahti riietada, aga korraga kinni hoides ja minu rabelemise tõttu, osutus see keeruliseks. Sain ühe käe lahti, hoop lõugu. Ta tõmbus natuke tagasi, teine käsi oli ka nüüd lahti. Enne kui ta reageerida jõudis oli ta juba saanud teise hoobi kõhtu, jalaga hargivahele ja ta oli mu all, käsi seljataha väänatud. Ma vaatasin teistele otsa, raevunult, nagu ma olin. Nad olid üpris hirmunud. Ma nõksatasin järsult peaga ette, ähvarduseks. Nad pidasid paremaks minema joosta. Natuke ikka mõistust on. Kui nad olid läinud lasin ma ka enda all olnu lahti. Ta ainult oigas. Kamba juht oli ikka lähedal maas. Ei mingit autunnet, jätavad sõbra maha. Juht oli põlvili maas, proovis oma kätt paigal olla. “Sa peaksid endale kiirabi kutsuma”, ütlesin ma, jälle rahulikult. “E..saa” ütles ta ainult selle peale. Ise teab, mina ka vaeva ei hakka nägema.
Too poiss keda nad kiusanud olid, vaatas ainult. Ta paistis üpris ehmunud. Nojah, kes siis varem on näinud, et tüdruk kahele poisile järjest peksa annab.. “Noh, kes sa selline oled?” küsisin ma talt. “Miks nad sind kiusasid?”. “Ma ei usu, et sa aru saad.” ütles ta. “No räägi, kui ma sind juba päästsin, siis ma arvan, et sa näed kui suur on minu mõistmisvõime.” Ta ei osanud selle nalja peale midagi öelda. Nojah, ehmunud. “Aga sa ikka tead, miks nad sind kiusasid?”. Ta ei vastanud midagi.
“Sa ei tea?” küsisin ma talt. “Küsimus on hoopis selles, kuidas seda seletada” ütles ta. Sellepeale küsisin ma:”Ja miks peaksin ma sind uskuma? Sa lihtsalt ei julge tunnistada, et jama ajad.” Sellepeale vaatas ta mulle otsa. “Arvad?”, küsis ta pilk. Ta näitas ühe lähedaloleva auto poole. Seejärel lihtsalt jäi seda autot vaatama. Ma vaatasin talle küsivalt otsa. Sellepeale osutas ta uuesti auto poole, pilku pööramata. Ma siis vaatasin. Alguses ei paistnud midagi toimuvat. Aga siis hakkas auto vaikselt üles kerkima. See tõusis järjest kõrgemale kuni jõudis umbes kuuenda korruse kõrgusele, seejärel hakkas langema. Auto maandatud, vaatas ta mulle otsa. Ta pilk ei olnud enam eemalolev, vaid võidurõõmus. “Kas nüüd usud, et ma ei ole tavaline?”. Ma olin sõnatu.

“Kuidas sa seda tegid?” küsisin ma. “No ma ju ütlesin, et seda on raske seletada”,vastas ta. Ta silmad lausa särasid. Kedagi huvitab. Aga nüüd ei olnud ta enam nii tagasihoidlik. Istusime siis rulaplatsil rambi peal. Ta hakkas rääkima. Mina küsisin, tema vastas.
Teine peatükk
Pärast Ryaniga tutvumist tegi mu elu täispöörde. Me leppisime kokku, et hakkame tihemini kohtuma. Üksteise numbrid saime ka. Ma ei olnud enam ükskõikne. Ma hoolisin, mis sest, et ainult Ryaniga kohtumisest. Me ei rääkinud eriti palju tema andest. Talle ei meeldi sellest rääkida. Mõistetav, minagi ei mõtle asjadele, mis valusaid mälestusi esile toovad. Seega me rääkisime muust. Me rääkisime kõigest. Oi kuidas mulle meeldis teda kuulata. Selge, madal hääl. Koolis hakkasid ka hinded paranema. Ei oskagi öelda miks, aga õpetajad küll imestasid. Nad ei oleks kunagi seda arvanud. Ma ei tea, miks ma üldse veel koolis käisin. Põhiharidus oli juba käes, aga nüüd hakkas see mulle meeldima. Alles nüüd ma taipasin, kui allakäinud mu elu oli olnud...
Ryaniga kohtusime me nüüd ka päeval. Võis tunduda, et ma hulgun iga öö ringi, aga nii see ei ole. Ainult siis, kui ma kellegi või millegi peale vihane olen. Tavaliselt hulgun ma ringi hoopis päeval.. Igatahes, nüüd hulkusime me koos ringi. Mõnikord tuli ta isegi kooli mulle vastu. Ma kuulsin, et meie kohta räägitakse kuulujutte, aga mind see ei huvita. Mind pole kunagi huvitanud, mida minust räägitakse. Ta ise on 19. Koolis ta enam ei käi. Talle piisas 9st klassist, et veenduda kooli mõttetuses.
Üks päev temaga ringi jalutades kohtusime jälle tolle poistekambaga. Nende juht ei olnud targemaks saanud, ikka irvitas iga asja peale. Teistest 2 vaatasid minu poole ettevaatlikult, nemad mäletasid selgelt. Juht pöördus minu poole. Ma manasin näole tüdinud ilme. “Oo, olete nüüd mingi paar jah?”ilkus ta. “Mis ajast see sinu asi on? Või oled oma õppetunni unustanud?”. “”Õppetunni,””, mühatas ta sellepeale. “sul lihtsalt vedas”. “Arvad?” küsisin ma talt, ingellikult naeratades, ilmselgelt mitte märgates, mida ma kavatsesin. “Jah, arvan”, ütles ta ja astus lähemale. Kui palju tuleb teda taguda, et mõistus pähe tuleks? Nojah, lollid jäävad lollideks. “Tulge siis minuga, kui julgete” ütlesin ma ja pöörasin talle uhkelt selja. Ta ei tulnud järgi. “Noh, kõva mees, nii arg oledki?” Teised sosistasid talle midagi. Ta tegi käega žesti, mis ütles:”Ah, mis ikka juhtub”, ja tuli. Teised tulid järgi. Me olime ühel suuremal tänaval, siin võivad mendid kakluse peale kohale tulla. Seega tuleb nad minema juhatada. Ryan on vagusi, ta ei tea mida sellest arvata.
Juhatan neid siis tolle pargi poole, et neile eelmine kord meelde tuleks. Umbes samas kohas, kus eelmine kordki, küsin ma neilt:”Noh, hakake pihta”. Jälle nad kõhklesid. Ma astusin lähemale. Läksin otse nende juhi nina alla. Mina esimesena ei löö, siis saan ma alati öelda, et see oli enesekaitse. “Või kardad sa jälle tüdrukult kolki saada?”küsisin ma talt, nii, et kõik teised ka kuulsid. Selle peale ei saanud ta lihtsalt mitte midagi teha. Ta pidi reageerima. Ja seda ta tegigi. a proovis lüüa mind kõhtu. Seekord oli ta löögis natuke rohkem mõtlemist, aga ta oli siiski minust palju aeglasem. Haarasin ta käest, pööre, mats. Maadlustundidest ikka oli kasu, mõtlesin ma. Ryan on ühe rambi otsas, arvatavasti selleks, et teda ei rünnataks. Sinna ei saa ronida ilma, et ta märkaks. Kamba juht ei jätnud asja nii. Ta tegi kõige lollima asja, mida lamav vastane saab teha. Proovis mul jalgu haarata. Hoop kõhtu ja kohe lasid käed lahti. Ma ei löö kunagi rohkem kui vaja, või mõnikord ikka, kui ma vihane olen, siis küll, aga muidu mitte. Teised jälle seisid seal nagu lollid. Kambavaim on üks imelik asi, koos olles minuga tüli norivad, aga üksteist ei kaitse. Hale.