Martin töötas vaikselt luude kallal. Mõeldes omaette.
“Veel paar tundi ja siis on see töö tehtud;seejärel saab vaadata, kuidas need kõige paremini kokku sobituvad. Varsti saab alustada nõidumistega.
Asjasse puutumatutele võib tunduda, et surnute elluäratamine on lihtne, et ainuüksi minu väest piisab selleks, aga see ei ole tõsi.
Jah, maagiaga saab teha kõike, aga mõni asi võtab käsitsi tehes palju vähem vaeva.
Miks üldse teha elusat luukere? Neisse on ju vaja panna palju rohkem väge kui tavalistele kõndivatele laipadele, et nad üldse töötaksid. Loitsule, mis neid töötavana hoiab, kulub kõvasti rohkem jõudu. Jõudu on neil ka vähem kui tavalistel libasurnutel ja mõistust üldse mitte. Kuigi ega ka paar minutit surnud olnud inimestel just palju mõistust ole. “
Luukeresid pean ma ise juhtima, aga neil on mõni märkimisväärne eelis.
Kõige tähtsam neist on see, et neid saab tihedalt kokku pakkida. Ühte veinivaati mahub neid näiteks tosinaid. See ei kehti küll mitte igaühega, sest nõrga võlujõuga luukered ei ole võimelised oma kehaehitust taastama kui nad juba korra valesti on. Selleks on eraldi loitse vaja, et nad end taastaks ja enamasti teen ma seda seetõttu ise.
Anda luukerele võime loitse lausuda on palju keerulisem kui nende ise lausumine.
Ma kaldun teemast kõrvale.
Milleks on mul üldse vaja nii paljusid libasurnuid kaasa võtta?
Ma lähen varsti ühe kuninga vastuvõtule, aga ma ei ole päris kindel kuidas ta minusse suhtub kui teada saab milles mu vägi seisneb. Arvatavasti proovib ta mind tappa ja seetõttu ongi mul vaja kaaskonda. Ainult et ta ei laseks mul tavalisi kõndivaid surnuid kaasa võtta. Arvatavasti..
Seega on parim pähe tulev viis, et ma pakin endale kaasa tosinkond luukeret. Vajadusel saan ma neid kasutada. Loodan, et vajadust ei teki.
Paar nädalat hiljem kuninga lossis
“Ma olen sinust palju kuulnud, Martin Overmoon,” ütles valitseja väärikalt, aeglaselt, aga mitte vaevaliselt püsti tõustes.
“Ma tean, et sa oled juba rohkem kui 14 aastat tagasi terveks ravinud ühe teatava kuningliku daami, kes kusjuures ikka elab. “
“Vabandust, mu majesteet, et vahele segan, aga ma mitte ei ravinud teda terveks, vaid tõin ta surnute hulgast tagasi. Te ju mõistate erinevust. Mul ei õnnestunud teda kunagi terveks ravida, pigem suri haigus koos temaga, “ parandas Martin
“Mu kallis ravitseja, sa oled lihtsalt tagasihoidlik,” ütles valitseja ja jätkas:
“Kuidas sul viimasel ajal läinud on? Ma pole juba paar aastat kuulnud ühestki sinu imeteost. Kas sa oled välismaal olnud?“
“Ma olen tõesti eemal olnud, aga paraku pole see parasjagu kõige määravam punkt, sest ma pole tõesti enam see, kes ma olin. Nüüd on mul isand. “ rääkis Martin
“Kes on see salapärane isand kellest sa räägid?” uuris kuningas.
“Ei keegi muu kui Lord Marnus.” vastas Martin.
“Ma olen lord Marnusest kuulnud nii mõndagi häirivat. Oled sa näinud viiteid millegile kahtlasele?” küsis kuningas.
“Vabandust, aga ma ei tohi oma isanda majapidamisest sõnagi rääkida. Ma olen tõotanud vaikida. “
“Olgu nii, Martin Overmoon.” ütles kuningas.
“Millega sa ise nüüd tegeled? Kui muidugi tohib küsida. “ küsis kuningas.
“Ma ei taha küll arvata, et ma tean oma isanda motiive, aga paistab, et ta võttis mind oma leivale mu väe tõttu. “ vastas Martin.
“Ometigi pole ma ammu kuulnud, et sa seda kasutaks. Miks siis nii? “ väljendas kuningas oma imestust.
“Ma ei kasuta seda enam samamoodi nagu varem. “ vastas Martin ja vaikis.
Kuningas aimas, et vastus talle ei meeldi, aga küsis ikkagi:
“Millele sa oma väge siis kulutad?”
“Ma loon valvureid, kes ei nõua palka, aga on oma isandatele piiritult lojaalsed.” ütles Martin.
“Oma võimega?” küsis kuningas ja muutus süngeks.
“Jah.” vastas Martin.
Kuningas vaikis.
Martin ei võtnud endale õigust kuninga vaikimist segada.
Martin oli mõttesse vajunud ja silmad alla lasknud. Mõne aja pärast kutsus kuningas sõrmemärgiga enda juurde ühe valvuri ja sosistas talle midagi kõrva. Seejärel alustas ta uuesti juttu:
“Mis hinna eest sa neid valvureid lood?” küsis kuningas.
Martin tõstis silmad. Need kumasid sügavsiniselt vastu. Ta lausus:
“Ütle oma valvuritele, et nad ei puutuks mu asju, siis võin ma rääkida. “
“Millest sa räägid, Martin?” küsis kuningas.
“Jah, sa kuulsid õigesti. Käsi neil mu asjadest eemale hoida või olen ma sunnitud neid ise keelama. See on sinu enda heaks. “
“Kuidas julged sa mind solvata!” ütles ta Martinile ja siis hõikas:
“Valvurid! Võtke ta kinni. “
“Ma ei tahtnud, et see nii läheks,” ütles Martin.
Valvurid liginesid Martinile.
Martin lasi pea alla, aga ta silmade kuma tugevnes.
Üks valvur tõstis käe Martini õla poole, et sellest kinni võtta.
“Ma ei soovita seda teha,” lausus Martin, pead tõstmata.
Valvur ei teinud sellest välja ja haaras tal õlast. Samal hetkel kukkus ta kokku, nool paremas õlas.
Uksest tormasid sisse mitukümmend lühikeste vibude ja kergete mõõkadega varustatud luukeret. Valvurite ja luukerede vahel tekkis võitlus, kus valvurid hakkasid kiiresti alla jääma.
Kuningas hakkas kiiresti liikuma saali tagaukse poole, aga mõõkadega luukered lõikasid tal tee ära.
“Mida sa minust tahad?” hüüdis kuningas hirmunult Martinile.
“Sinust? Ma ei taha sinust mitte midagi, aga ma ei või ka lasta sul karistamatult pääseda. Sa proovisid mind vangistada. Seega viin ma sind oma isanda juurde. Tule! “
Selle peale hakkasid luukered kuningale tagaukse poolt lähenema. Kuningas taandus nende ees saali keskosa poole.
“Tule,” ütles Martin “Sul ei jää muud üle,”
Kuningas ei vastanud midagi. Ta vaatas ainult ringi. Vaatas oma valvureid, kes mööda saali surnult vedelesid. Siis nägi ta veel üht ainsat luukere saali ustest sisenemas. See luukere tõmbas ta pilgu, sest sellel olid kumavad safiirid silmakoobastes.
Martin ei hakanud teda kiirustama, vaid paistis olevat transis, pea alla suunatud.
Luukere liikus rahulikul sammul mööda saali ringi ja paistis surnud valvureid uurivat.
Ta peatus eriti pikalt ühe juures. See oli valve juht. Martin lausus:
“Sul oli siin reetur,”
“Kes? Kuidas sa seda tead?” küsis kuningas.
“Pole tähtis. Ole lihtsalt õnnelik, et sa elus oled,” vastas Martin.
Mõne aja pärast oli safiirsilmadega luukere kogu saali surnud läbi uurinud. Martin ütles:
“Lähme nüüd. Ma ei taha siin rüvetatud paigas enam viibida. Juhul kui Marnus sind tagasi laseb, siis ei leia sa siinsest veretööst ühtegi jälge,”
Martin tõstis pilgu ja jalutas saali esiukse poole, kuningat vaatamata. Luukered järgnesid viimseni. Kuningas oli hämmastunud, aga läks kaasa kuigi keegi ei sundinud enam teda.
Täielik versioon(kus on kommentaarid ja tükike järgmist peatükki)
16. September 2012. aasta.
No comments:
Post a Comment